Väsinud, vihane, õnnetu? Jah.
Nad räägivad et on hea võtta aeg-ajalt time out. Otsustasin täna järgi proovida peale nelja magamata ööd. Ei kooli, ei trenni, ei inimesi, ei sõpru, ei Sind. Ainult mina ja minu maailm.
Nutan, löön ja karjun nii palju kui ise tahan ja ainult endale. Vihkan täna ennast üle kõige siin maailmas, süüdistan ennast, löön ennast. Äkki homme on parem? Ei usu.
Ma kardan kohutavalt tulevikku. Mida kui ma ei lõpeta kooli? Mida kui ma ei saa kunagi tööle? Kui ma ei saa kunagi reisida? Kui ma ei saa raha ja oma kodu? Kui mu vanavanemaid ei ole enam ja mis siis kui mu vanemaid ei ole enam? Kui ma ei saa lapsi ja kui ma ei saa kunagi abielluda? Mida kui ma ei ole õnnelik?
Ma vihkan enda minevikku. Miks ta kiusas? Miks ta otsustas mind ära kasutada? Miks ma ei sünnitanud? Miks ma suitsetama hakkasin? Miks ma arsti juurde ei läinud? Miks ma ära kolisin? Miks ma töökohast loobusin? Miks?
Ma olen pettunud olevikus. Miks ma olen siin neljapäeva keskpäeval keset tuba, nutan ja kirjutan seda blogipostitust? Miks ma õnnetu olen? Mis mul viga on? Miks ma mõtlen nii palju asjade üle millel ei ole praegu sellel samal hetkel üldse mingisugust tähtsust?
" Mõtlen, järelikult olen olemas." Kui palju tõde peitub ühes väikses lauses. Mõtlen ja mõtlen ja mida ma rohkem ma seda teen seda valusamalt ma tunnen igas keharakus mõtete valusat torget. Mõtlen ja mõtete toodud pisarad valuvad aeglaselt üle põse, kõrvetavad huultel ja langevad paljastele põlvedele. Mõtlen ja juba mõte mõtlemisest kergitab mu käe et see vihas seina lüüa. Valu. Kõrvetav valu. Tunnen. Mõtlen. Usun. Loodan..
Olen olemas.
- BB
Posted via DraftCraft app
